Mul on saanud tavaks käia perega mööda Suuremetsa jalutamas. Noh, nii 3 – 4 km ringid paaril korral nädalas. Käime mööda metsasihte ja õpime metsa ja loomi ja nende tegutsemise jälgi tundma. Olenemata lärmist, mis kaasneb kahe paraja selli kuivanud puude murdmisele ja teineteisega pideval kaklemisele, on meil vahel ka natuke vedanud – oleme mõnda kitse, metsist ja põtra kohanud. Kuigi, minu arusaamist mööda, peaksid kõik metsloomad sellise seltskonna tekitatud lärmist olema vähemalt kilomeetri raadiusest põgenenud, õnnestud meil täna näha sookurge, laanepüüd ja päris mitut portsu sinikaelparte.

Täna tegime terve perega ringi, milline algas nn Antsu Männa sihi kurvist ja liikusime sealt siis Kirsi roo poole. Ja kohe sihi alguses suur karvu täis s . . ahunnik. Noh, ma muidugi kutsusin kohe poisid seda vaatama ja hakkasin siis neid eksamineerima – noh, et kelle oma on? Poisid itsitasid ja pakkusid, et põdra, siis läkisd vähe reaalsemaks ja pakkusid kährikut, seejärel rebast. Ma jäin selle rebase pakkumisega juba peaaegu rahule kui äkki märkasin pehmel pinnasel kahtlaselt suurt käpajälge. Ja siis kohe edasi veel ja veel! Polnud kahtlust – ilus hundijälg ja mitte üksik! Vähemalt kaks-kolm oli neid seal käinud. Raske öelda kui vanad jäljed olid, aga kindlasti mitte vanemad kui  päev-paar. Vihm neid veel rikkunud polnud. Hundid olid liikunud piki sihti mõlemas suunas, nii tulnud kui ka läinud. Kumb suund viimane oli olnud, ei oska öelda.

Kasari meestel jäi minu teada kolm hundiluba (väidetavalt koerhundi kahtlusega isendid!) realiseerimata.  Võibolla need samad? Aga võibolla ka mitte.